Sa istud põrandal, su ees on hunnik klotse või nukkude teekomplekt, ja sa tunned seda – kerget süütunnet või segadust. Sa tahad oma lapsega mängida, aga sa ei tea päris täpselt, kuidas. Võib-olla tundub sulle, et laps nõuab pidevalt su tähelepanu, kuid niipea kui sa mänguga liitud, ei oska sa justkui “õigesti” käituda. Või ehk tundub mäng sulle täiskasvanuna igav ja sa leiad end vargsi telefoni kiikamas.

See on tunne, mida kogevad paljud vanemad. Me elame maailmas, kus meid on õpetatud olema efektiivsed ja tulemustele orienteeritud, kuid mäng on oma olemuselt midagi risti vastupidist. See ei ole sooritamine ega lapse “tegevuses hoidmine”. Mäng on suhe. See on keel, mida sinu laps räägib, ja parim viis, kuidas sina saad talle öelda: “Ma näen sind, ma kuulen sind ja sa oled mulle kallis.”

Selles artiklis vaatamegi lähemalt, kuidas lapsega mängida nii, et see oleks päriselt sisukas ja arendav kogemus mõlemale poolele. See ei ole juhend, mis lisab su päeva veel ühe kohustuse, vaid pigem teejuht, kuidas leida ühises ajas kergust ja rõõmu.

Selle artikli teemad:

1. Ole kohal, mitte juhendaja

Meie suurim eksimus lapsevanemana on arvamus, et me peame mängu kuidagi “korraldama”. Tegelikult on kvaliteetaeg lapsega kõige väärtuslikum siis, kui sa heidad endalt õpetaja rolli ja astud mängukaaslase rolli. See tähendab täielikku kohalolekut – telefoni jätmist teise tuppa ja oma tähelepanu kinkimist lapsele.

Sinu lapse jaoks on sinu tähelepanu nagu päikesevalgus taimele. Kui sa istud tema kõrval ja päriselt vaatad, mida ta teeb, tunneb ta end väärtustatuna. Sa ei pea pakkuma pidevalt uusi ideid. Piisab sellest, kui sa oled seal ja peegeldad tema tegevust: “Oh, sa ehitasid nii pika torni!” See kinnitus toetab lapse enesekindlust ja turvatunnet.

Näide kodust: Laps ehitab klotsidest aeda. Selle asemel, et öelda: “Pane see punane klots siia, siis on ilusam,” proovi öelda: “Ma näen, et sa valisid aia jaoks ainult sinised klotsid. Kas see on sinine maailm?” See annab lapsele märku, et sa oled temaga koos tema loodud maailmas.

2. Lase lapsel mängu juhtida

Lapse igapäevaelu on täis täiskasvanute poolt seatud reegleid – millal süüa, millal magada, mida selga panna. Mäng lapsega on see üks koht päevas, kus lapsel peaks olema kontroll. Lase tal olla “režissöör”. Kui tema otsustab, et täna on puidust lusikas lennuk, siis ongi see lennuk.

Lapse juhitud mäng arendab tema iseseisvust ja otsustusvõimet. See on koht, kus ta harjutab autonoomiat ja tunnet, et tema ideedel on kaal. Kui me vanemana pidevalt mängu suuname, siis me tegelikult lämmatame lapse loovust.

3. Vähem asju, rohkem kujutlusvõimet

Sageli arvame, et sisukas arendav mäng nõuab riiulitäit spetsiaalseid vahendeid. Tegelikult on vastupidi – liiga palju mänguasju võib lapse tähelepanu kildudeks kiskuda. Kõige paremad on “avatud mänguasjad”, millel ei ole ühte kindlat funktsiooni. Need on vahendid, mis kutsuvad last looma.

Puidust klotsid, rätikud, tühjad karbid või looduslikud kivid võivad olla ükskõik mis. Kui sa istud lapsega põrandale ja su ees on vaid paar lihtsat asja, on teil mõlemal kergem keskenduda. See vähendab sensoorset üleküllust ja soodustab süvenemist.

4. Mäng ei pea alati olema õpetlik

Tänapäeva vanemad on suure surve all – me tahame, et iga hetk oleks arendav. Me kipume mängu ajal küsima: “Mis värvi see on?” või “Mitu tükki siin on?”. Kuigi see on heatahtlik, võib see mängulusti tappa. Kui mäng muutub testiks, kaotab laps huvi.

Mäng on arendav juba iseenesest. Kui laps veeretab palli või paneb nuku magama, arendab ta füüsikalist taju ja empaatiat palju sügavamalt kui värvide nimetamist harjutades. Kuidas lapsega mängida nii, et see oleks vaba? Lihtsalt ole vaimustuses sellest, mis toimub, mitte sellest, mida laps peaks õppima.

5. Julgus mängida “valesti”

Täiskasvanuna on meil kinnistunud arusaam, kuidas asjad käivad. Pusletükid peavad käima kokku ja auto peab sõitma neljal rattal. Aga laps võib tahta klotsidest teha “suppi” või kasutada pusletükke teena. Lase tal mängida “valesti”.

Luba endalgi olla rumal või eksida. Kui te mängite poodi ja sa maksad leiva eest kivi või käbiga, on see lapse jaoks põnev pööre. See näitab talle, et maailm ei ole jäik ja loovusel pole piire. Arendav mäng ongi katsetamine ebatavaliste lahendustega.

6. Millal sekkuda ja millal taanduda?

Üks raskemaid oskusi mängus on mittetegemine. Kui sa näed, et laps on süvenenud, siis ära sega vahele. Isegi kui sa tahaksid teda kiita või küsida midagi, siis vahel on parim toetus vaikus. See on see hetk, kus laps harjutab iseseisvust ja keskendumisvõimet.

Sekkuda tasub siis, kui laps on päriselt hätta jäänud ja see tekitab temas suurt frustratsiooni. Kuid ka siis ära tee asja tema eest ära, vaid paku minimaalset abi: “See tükk tundub siia tõesti raske minevat. Kas proovime seda veidi keerata?”

Praktilised näited ühiseks mänguks

Rollimäng: Ole toetav kõrvalosatäitja. Kui laps pakub sulle mängukohvi, siis joo see mängult ära ja kommenteeri: “Oh, see on täna eriti kuum ja magus!” Sa ei pea mängu juhtima, sa pead lihtsalt lapse loodud stsenaariumiga kaasa minema.

Klotsid ja ehitamine: Järgi ja peegelda. Kui laps paneb kaks klotsi üksteise peale, tee sina samamoodi. See on “peegeldamine” ja see ütleb lapsele, et sa oled temaga samal lainepikkusel.

Igapäevatoimetused: Kasuta kodutöid mänguliselt. Pesu sorteerimine võib olla värvide mäng, söögitegemine võib olla “restoran”. See on samuti kvaliteetaeg lapsega, kus teete midagi sisukat koos.

Mängu iseloom Vanema roll Mida see arendab?
Vaba ja juhimata mäng Vaatleja ja järgija. Ei sekku ilma vajaduseta. Loovus, iseseisvus, eneseusk.
Ühine tegutsemine Partner ja kaasaja. Jagab praktilisi ülesandeid. Peenmotoorika, vastutustunne, elulised oskused.
Struktureeritud mäng Reeglite hoidja ja kaaslane. Keskendumine, sotsiaalsus, reeglite mõistmine.

Kokkuvõte: Täiuslikku mängu pole olemas

Lõpetuseks on oluline meeles pidada, et lapse jaoks ei ole olemas “täiuslikku mängu”. Ta ei oota sinult keerulisi stsenaariume. Lapsele loeb sinu siiras tähelepanu ja see, et sa oled talle sel hetkel päriselt kättesaadav. See ongi see päris arendav mäng.

Usalda ennast ja usalda oma last. Lase endalgi vahel olla lapsik ja unusta hetkeks poeskäigu nimekirjad. See veerand tundi täielikku ühist mängurõõmu on see, mis jääb lapsele mälestuseks ja loob vundamendi teie tugevale suhtele. See on kingitus, mis toetab lapse loomulikku arengut ja austab meid ümbritsevat keskkonda läbi kestlike valikute.

Korduma kippuvad küsimused

Mida teha, kui mul on mängides igav?

See on normaalne tunne. Proovi leida mängus elemente, mis ka sind huvitavad – näiteks meisterdamine või ehitamine. Samuti tuleta meelde, et mängu eesmärk ei ole mänguasi ise, vaid suhe lapsega. Juba 15 minutit täielikku kohalolekut on väärtuslikum kui tund aega igavledes “tegevuses hoidmist”.

Kas arendav mäng peab alati toimuma mänguasjadega?

Kindlasti mitte. Parim kvaliteetaeg lapsega võib toimuda metsas jalutades, loike uurides või koos köögis süüa tehes. Looduslikud materjalid (liiv, vesi, käbid) on ühed kõige arendavamad vahendid üldse.